Filmiblogi

R
Michael Noer, Tobias Lindholm
(27.11.2010, Cinamon 19:00)

Ma ei ole kindel, et seda filmi oli maailmale tingimata vaja, võib-olla taanlastele endile. Et näha taas kord, kuidas eranditult kõik tegelased on pahad, kuidas uustulnuk vangimajas peldikukoristajast tegijaks tõuseb ja uuesti põrmu vajub, kuidas usk Jumalasse lõpuks ühe päti peas moraalse lambikese põlema lööb ja kuidas see kohe ära karistatakse. See viimane osa ei olnud mu meelest ka eriti veenvalt kirjutatud ja jättis pigem mulje, et mingisuguse poliitika huvides oli vaja parasjagu näidata filmi kõige positiivsema tegelasena moslemit ja seda, et ka islamiusus leidub kõrgemaid kõlbelisi väärtusi. Mis on tegelikult täiesti õige, aga siin mõjus kunstlikult, sest peale ühe põgusa vestluse ei loodud sellele otsusele rohkem mingit tausta.

Teostuslikult natukene huvitav oli see, kuidas peategelaseks olemise ja kõlbeliste valikute tegija teatepulk filmi viimasel kolmandikul ühelt karakterilt teisele üle läks. Ilma et selle ümber eriliselt trummi oleks löödud; tundega, et vanglas nii lihtsalt asjad käivadki. Plusspoolele jääb ka see, et tutvustustes lubatud realismi saavutamise nimel olid tegijad kõvasti vaeva näinud ja tulemus on saanud usutav. Kahju ainult, et seda esmaklassiliselt teostatud vormi täitma mõeldud lugu ise jäi keskpäraseks.