Banksy: Exit Through the Gift Shop
Banksy
(26.11.2010, Cinamon 22:00)
Esimene tekkinud küsimus: kuidas sündis filmi eestikeelne pealkiri? Selle taga näib olevat üsna huvitav mõttekäik, mis heidab valgust tõlkimise keerukusele üldiselt. “Väljapääs meenekaupluse kaudu” ei ole eestikeelses kultuuriruumis märgiline väljend. Eks meilgi üritatakse kunsti- ja muudel väljapanekutel külastaja taskust raha kätte saada, aga seda enamasti siiski paari kraadi võrra sündsamal ja inimesele valikuvõimalusi jätvamal moel. Samas ei ole ka “elevant toas” üldtuntud väljend, millest igaüks silmapilk aru saaks, pigem ikka inglise keelest üle tulemas olev uuskeelend. Seega on siis eestikeelsesse pealkirja kokku pandud laenväljend ja jupike oma algsed konnotatsioonid kaotanud originaalpealkirjast ning saadud sõnapaar tekitab igasugu huvitavaid seoseid, eriti selle filmi kontekstis. Seda enam, et filmis on elus elevant toas ka tõepoolest näha, ja seisab seal üle maalituna kõige ehedamas ingliskeelse kultuuriruumi tähenduses.
Film ise on täitsa lobe vaatamine, olgu ta siis ehe või mitte nii ehe dokumentalistika. Minule, kes ma kunstikauge tegelasena Banksy’st midagi kuulnud polnud, suudeti igal juhul mulje jätta, et Banksy on tegija, mis siis et ta seal vaid kõrvaltegelasena üles astub. Peakangelasest filmimees ja algaja tänavakunstnik ise on vaieldamatult meeldejääv ja meelt lahutav tüüp, kelle seltskonda küllap enamik meist naudiks, mõned ehk küll seljataga imestades, kust taolised veidrikud tulevad. Igal juhul täidab ta oma ülesande eeskujulikult ja aitab vaatajal mõnuga kunstisnobistidest haibiostjate üle irvitada. Ma ei nimetaks nähtut küll lausa filmielamuseks selles tähenduses, et see oleks mind kuidagi liigutanud, aga mulle meeldib filmitegijate ellusuhtumine ja samal lainepikkusel olijatega koos veedetud ajast ei ole kunagi kahju. Ja tunnuslaul Tonight the Streets Are Ours läheb kindlalt pleilisti.
