Пропавший без вести
Anna Fentšenko
(25.11.2010, Cinamon 19:30)
Üks vana ladina tarkusetera ütleb, et “soovijat saatus juhib, mittesoovijat lohistab järel”. Kadunud mees on mõnes mõttes selle ütluse täpne illustratsioon. On kurb paratamatus, et keegi meist ei saa jääda tihti mõttetuna näivate olmeseikade suhtes lõpuni passiivseks. Arved vajavad maksmist ning postkasti ummistavaid kirju oleks vahetevahel mõistlik avada, et mitte leida ühel päeval eest mõnd ebameeldivat üllatust. Filmi autorid kruvivad ühe taolise olukorra äärmuseni ja keeravad vindi ka peale, aga üsna hirmuäratav on tõdeda, et bürokraatlik süsteem võiks põhimõtteliselt ka päriselus mõne inimese, kes ei vaevu igapäevase tühja-tähjaga tegelema, samal kombel hammasrataste vahele jätta.
Ent riigiorganite asjaajamise absurdsus, räämas sisehoovide nukker reaalsus, mõned pisarateni jaburad seigad ja seletuseta jäävad situatsioonid on vaid selle kinopildi õhem väliskiht. Kuskil sellest allpool on peidus hulk mõistatusi inimhinge kohta. Mida arvata inimesest, kes ei järgi standardseid käitumismudeleid? Kas peaksime talle tema üksinduse pärast kaasa tundma või hoopis kadestama tema meelekindlust ise oma elu kujundamisel, sõltumata kõigest välisest? Mis on üldse peategelase väärtushinnangud, unistused, elufilosoofia? Mis talle korda läheb? Kellest ta hoolib? Film ei anna neile küsimustele vastuste algetki. See ei paku vaatajale pisematki toetuspunkti, mille najal saaks kangelasse kuidagi suhtuma hakata. Seesama kuristik, mis lahutab peategelast teda ümbritsevatest inimestest, jääb lõpuni püsima ka tema ja kinopubliku vahele.
Režissööri kasutatud tehnilised võtted on nauditava osavusega pandud sellesama inimliku kontakti puudumise teema teenistusse. Üsna filmi alguses käib kaamera eest läbi seltskond, kes, nagu hiljem selgub, ei oma mingisugust tähtsust ja kellest me praktiliselt midagi teada ei saa. Korraks vilksatab üks juhuslik eestlane ja kaob siis teistesse mingit jälge jätmata. Need on meie jaoks võõrad tegelased, ometi pakutakse neid ohtralt suurtes plaanides, justkui oleks nende jutus või kõnealustes sündmustes midagi pööraselt tähtsat. Aga ei ole. Kaamera näib nägevat kurja vaeva, et tabada inimest, kes parasjagu kõneleb, aga leiab enamasti hoopis mõne teise näolapi. Tekib efekt, mis võõrandab ekraanile manatava pildirea vaatajast üsna sarnaselt sellega, kuidas loo tegelased üksteises inimest üles ei leia.
Mõnes teises filmis võiks sündmuste käigus lõpuks tekkiv veider reisiseltskond, kes põgeneb ei tea mille eest ei tea kuhu, saada selleks jõuks, mis peategelase inimeste maailma tagasi toob. Aga mitte siin. Film lõpeb, elu jätkub, ühe mehe ühiskonnast ära endassetõmbumine on lõpule jõudnud. Ja ikkagi ei tea me, kas tuleks talle kaasa tunda või teda kadestada.
