Filmiblogi

R
Michael Noer, Tobias Lindholm
(27.11.2010, Cinamon 19:00)

Ma ei ole kindel, et seda filmi oli maailmale tingimata vaja, võib-olla taanlastele endile. Et näha taas kord, kuidas eranditult kõik tegelased on pahad, kuidas uustulnuk vangimajas peldikukoristajast tegijaks tõuseb ja uuesti põrmu vajub, kuidas usk Jumalasse lõpuks ühe päti peas moraalse lambikese põlema lööb ja kuidas see kohe ära karistatakse. See viimane osa ei olnud mu meelest ka eriti veenvalt kirjutatud ja jättis pigem mulje, et mingisuguse poliitika huvides oli vaja parasjagu näidata filmi kõige positiivsema tegelasena moslemit ja seda, et ka islamiusus leidub kõrgemaid kõlbelisi väärtusi. Mis on tegelikult täiesti õige, aga siin mõjus kunstlikult, sest peale ühe põgusa vestluse ei loodud sellele otsusele rohkem mingit tausta.

Teostuslikult natukene huvitav oli see, kuidas peategelaseks olemise ja kõlbeliste valikute tegija teatepulk filmi viimasel kolmandikul ühelt karakterilt teisele üle läks. Ilma et selle ümber eriliselt trummi oleks löödud; tundega, et vanglas nii lihtsalt asjad käivadki. Plusspoolele jääb ka see, et tutvustustes lubatud realismi saavutamise nimel olid tegijad kõvasti vaeva näinud ja tulemus on saanud usutav. Kahju ainult, et seda esmaklassiliselt teostatud vormi täitma mõeldud lugu ise jäi keskpäraseks.

Banksy: Exit Through the Gift Shop
Banksy
(26.11.2010, Cinamon 22:00)

Esimene tekkinud küsimus: kuidas sündis filmi eestikeelne pealkiri? Selle taga näib olevat üsna huvitav mõttekäik, mis heidab valgust tõlkimise keerukusele üldiselt. “Väljapääs meenekaupluse kaudu” ei ole eestikeelses kultuuriruumis märgiline väljend. Eks meilgi üritatakse kunsti- ja muudel väljapanekutel külastaja taskust raha kätte saada, aga seda enamasti siiski paari kraadi võrra sündsamal ja inimesele valikuvõimalusi jätvamal moel. Samas ei ole ka “elevant toas” üldtuntud väljend, millest igaüks silmapilk aru saaks, pigem ikka inglise keelest üle tulemas olev uuskeelend. Seega on siis eestikeelsesse pealkirja kokku pandud laenväljend ja jupike oma algsed konnotatsioonid kaotanud originaalpealkirjast ning saadud sõnapaar tekitab igasugu huvitavaid seoseid, eriti selle filmi kontekstis. Seda enam, et filmis on elus elevant toas ka tõepoolest näha, ja seisab seal üle maalituna kõige ehedamas ingliskeelse kultuuriruumi tähenduses.

Film ise on täitsa lobe vaatamine, olgu ta siis ehe või mitte nii ehe dokumentalistika. Minule, kes ma kunstikauge tegelasena Banksy’st midagi kuulnud polnud, suudeti igal juhul mulje jätta, et Banksy on tegija, mis siis et ta seal vaid kõrvaltegelasena üles astub. Peakangelasest filmimees ja algaja tänavakunstnik ise on vaieldamatult meeldejääv ja meelt lahutav tüüp, kelle seltskonda küllap enamik meist naudiks, mõned ehk küll seljataga imestades, kust taolised veidrikud tulevad. Igal juhul täidab ta oma ülesande eeskujulikult ja aitab vaatajal mõnuga kunstisnobistidest haibiostjate üle irvitada. Ma ei nimetaks nähtut küll lausa filmielamuseks selles tähenduses, et see oleks mind kuidagi liigutanud, aga mulle meeldib filmitegijate ellusuhtumine ja samal lainepikkusel olijatega koos veedetud ajast ei ole kunagi kahju. Ja tunnuslaul Tonight the Streets Are Ours läheb kindlalt pleilisti.

Пропавший без вести
Anna Fentšenko
(25.11.2010, Cinamon 19:30)

Üks vana ladina tarkusetera ütleb, et “soovijat saatus juhib, mittesoovijat lohistab järel”. Kadunud mees on mõnes mõttes selle ütluse täpne illustratsioon. On kurb paratamatus, et keegi meist ei saa jääda tihti mõttetuna näivate olmeseikade suhtes lõpuni passiivseks. Arved vajavad maksmist ning postkasti ummistavaid kirju oleks vahetevahel mõistlik avada, et mitte leida ühel päeval eest mõnd ebameeldivat üllatust. Filmi autorid kruvivad ühe taolise olukorra äärmuseni ja keeravad vindi ka peale, aga üsna hirmuäratav on tõdeda, et bürokraatlik süsteem võiks põhimõtteliselt ka päriselus mõne inimese, kes ei vaevu igapäevase tühja-tähjaga tegelema, samal kombel hammasrataste vahele jätta.

Ent riigiorganite asjaajamise absurdsus, räämas sisehoovide nukker reaalsus, mõned pisarateni jaburad seigad ja seletuseta jäävad situatsioonid on vaid selle kinopildi õhem väliskiht. Kuskil sellest allpool on peidus hulk mõistatusi inimhinge kohta. Mida arvata inimesest, kes ei järgi standardseid käitumismudeleid? Kas peaksime talle tema üksinduse pärast kaasa tundma või hoopis kadestama tema meelekindlust ise oma elu kujundamisel, sõltumata kõigest välisest? Mis on üldse peategelase väärtushinnangud, unistused, elufilosoofia? Mis talle korda läheb? Kellest ta hoolib? Film ei anna neile küsimustele vastuste algetki. See ei paku vaatajale pisematki toetuspunkti, mille najal saaks kangelasse kuidagi suhtuma hakata. Seesama kuristik, mis lahutab peategelast teda ümbritsevatest inimestest, jääb lõpuni püsima ka tema ja kinopubliku vahele.

Režissööri kasutatud tehnilised võtted on nauditava osavusega pandud sellesama inimliku kontakti puudumise teema teenistusse. Üsna filmi alguses käib kaamera eest läbi seltskond, kes, nagu hiljem selgub, ei oma mingisugust tähtsust ja kellest me praktiliselt midagi teada ei saa. Korraks vilksatab üks juhuslik eestlane ja kaob siis teistesse mingit jälge jätmata. Need on meie jaoks võõrad tegelased, ometi pakutakse neid ohtralt suurtes plaanides, justkui oleks nende jutus või kõnealustes sündmustes midagi pööraselt tähtsat. Aga ei ole. Kaamera näib nägevat kurja vaeva, et tabada inimest, kes parasjagu kõneleb, aga leiab enamasti hoopis mõne teise näolapi. Tekib efekt, mis võõrandab ekraanile manatava pildirea vaatajast üsna sarnaselt sellega, kuidas loo tegelased üksteises inimest üles ei leia.

Mõnes teises filmis võiks sündmuste käigus lõpuks tekkiv veider reisiseltskond, kes põgeneb ei tea mille eest ei tea kuhu, saada selleks jõuks, mis peategelase inimeste maailma tagasi toob. Aga mitte siin. Film lõpeb, elu jätkub, ühe mehe ühiskonnast ära endassetõmbumine on lõpule jõudnud. Ja ikkagi ei tea me, kas tuleks talle kaasa tunda või teda kadestada.