Castaway on the Moon
Lee Hey-jun
(30.11.2009, Athena 20:00)
Hea ideega filmi on alati lust vaadata. Eriti kui see hellitab vaatajat nagu ahjusoe õunakook pühapäeva hommikul. Merehädaline on just selline film oma kaasaelamapanevalt ebatäiuslike tegelastega, kindla peale minevate naerutamisvõtetega, ajurakke virgena hoidvate kihtidega ning üldise sooja suhtumisega nii ekraanil askeldajatesse kui ekraani ees istujatesse. Vaatajalt ei nõuta liigset pingutust, talle pakutakse ehedat meelelahutust. Ta võib ennast mõnusalt kerra tõmmata ning lasta naerul ja pisaratel tulla just neil hetkedel, kus need on tulema mõeldud. Sündmused jooksevad lobedalt, tempo on paras ning kaamera ja montaaž leiavad eksimatult üles võbeleva huule, kõneka linnapanoraami või muheda vaatenurga – täpselt siis kui vaja.
Tõsi, suur tükk sellest filmist on juba olnud ning esimese kümnekonna minuti jooksul oli mul kahtlusi, kas autorid suudavad vaatajat kaheks tunniks köita Korea versiooniga robinsoni rolli sattunud Tom Hanksist. Pole kahtlust, et suur osa Merehädalise meelelahutusmängust käib ilmselt taotluslikult täpselt samadel nootidel nagu selles kümnekonna aasta taguses ameeriklaste eeposes. Aga selles pole otseselt midagi halba, sest linnainimese paiskamine stiihiate kätte näib endiselt pakkuvat töökindlat naljamaterjali ning jätab õpetlik-manitseva mulje veel pealekauba, otsekui oleks inimese loodusest võõrandumine automaatselt midagi pahelist.
Õnneks ei ole see siiski lihtne robinsonilugu ja õnneks ei ole meessoost merehädaline üldse selle filmi peategelane. Tegelikult ei ole seda ka sotsiofoobist tütarlaps, vaid nad mõlemad kahepeale kokku. Sest nende meetodid on küll erinevad, aga päris maailmast põgenemise poolest on nad sarnased nagu veetilgad. Ja natuke hirmutavalt sarnased ka saalisistujaga. Nii on see vägagi meie aja ja meie maailma film. Tänuväärselt siiski mitte vinguv ega pahandav, pigem peegeldav. Ja ega see peegelpilt väikestele iluvigadele vaatamata nii hirmus polegi.
