Cold Souls
Sophie Barthes
(27.11.2009, Cinamon 19:30)
Kui vaatad filmi, mille põhiintriig seisneb selles, et New Yorgis viibiva peategelase hing asub parasjagu Peterburis, tekib paratamatult küsimus mida-mida? Mis asi see seal Peterburis toimetab? Ja kas sellest üldse on mõtet filmi teha? On see piisavalt huvitav? Kas asjaolu, et kangelasest on antud juhul lahutatud hing, teeb selle filmi kuidagi olulisemaks kui tema ilmajätmine näiteks maitsemeelest, värvitajust või arvutamisoskusest. Eriti kui me nende viimaste puhul vähemalt aimame, millest me nendeta ilma jääks, aga hingega/hingeta on keerulisem.
Sophie Barthesi nägemus ütleb, et ega me hingest vabanedes suurt midagi ei kaotakski. Hingeta inimene paistab küll teiste tunnete suhtes osavõtmatum, matsutab valjult, ta nahk muutub karedaks ja ta ei suudab enam tabada inimpsühholoogia varjundeid. Aga taolisi isendeid liigub meie seas küllaga. On teisi teooriaid, mille kohaselt peaks hingeta jäänud inimene jalamaid surnult maha kukkuma, aga antud film kindlasti sellesse koolkonda ei kuulu. Barthesi järgi paistab hing olevat pigem miski, mis on taktitunde ja empaatiavõime allikaks. Ehk sisaldab see ka aastatega omandatud ühiskondlikke käitumisnorme ja püüdu teiste inimeste ootustele vastata. Hingehaigus ehk polegi siis muud kui inimese segadus selle üle, kes on ta ise ja kellena teised teda näevad. Võib-olla selle all meie näitlejast peategelane ja teised filmi sõna otseses mõttes hingi hoiule võtva hingehoiufirma kliendid kannatavadki. Igal juhul on selge, et kui hinge saab kikerhernesse kängitseda ja purki pista, pole seda Jumala järel religioosses ja muidu vaimukultuuris ehk tähtsuselt teise mõiste kohta just palju. See on peaaegu tõesti taandatud võrdsele pulgale nägemise, haistmise ja muude meeltega – ilma nendeta on elu vaesem, aga täiesti võimalik.
Omaette küsimus on, kas hinge kehast eraldamine kui protseduur on üldse mõeldav. Muidugi ei ole see siin mingi teaduslik dokumentalistika ja autori huvi on mujal, kuid ometi ei oleks see film saanud sündida mõtteviisita, et hing ja ehk ka mõned muud vaimsed omadused on inimeses otsekui arvutitarkvara, mida saab kopeerida, kustutada, teisaldada. Joss Whedoni noorelt surmale määratud telesari Dollhouse tegeleb väga sarnase teemaga, ehkki küll kerglasemas ja seikluslikumas võtmes, nii et inimese ajukäärude vahele pugemine näib filmi- ja telekunstnikke praegusel ajal üldiselt intrigeerivat. Ise olen küll kahtlev, kas inimese isiksus või hing saaks eksisteerida ilma selle konkreetse ajurakkude konfiguratsiooni ja kehakeemiata, mille sees ta on sündinud ja elukogemust omandanud. Aga, nagu öeldud, hingeteaduse tehnoloogilised rakendused ei ole selle filmi teema.
Eelnev arutelu näitab vahest piisavalt, et päris tühine või tarbetu see film ei ole. Muidugi on see mingis mõttes taas lugu Timm Thalerist, kes siis esineb keskealise veidi räsitud habemiku kujul, ja intrigeerivale teemapüstitusele vaatamata pole tegu tohutult originaalse teosega. Ometi on pildireas päris palju sümpaatseid hetki, mis lubavad arvata kinos veedetud 101 minutit asja ette läinuks. Paul Giamatti mängib ameerika, vene ja olematu hinge erinevusi mõõdukalt ja ainult nüanssides, aga tänu sellele on jälgimine huvitavam, kui see oleks ülemäära värvika esituse korral. Sekka pudeneb paar leebet huumorihetke. Päris kõva plusspunkt tuleb sellegi eest, et peaaegu kõik venelastest tegelased räägivad peaaegu aktsendivaba vene keelt (ja vene keele oskusest on selle filmi vaatamisel päris palju kasu).
