Star Trek
J. J. Abrams
(12.05.2009, Cinamon 21:15)
Eks ta ole, et hea film peab vaatajat üllatama, isegi šokeerima, mõtlema ärgitama, emotsioone kõditama ja Star Trek oma parimatel hetkedel on seda kõike osanud. Praeguses pealiskaudsete efektifilmide maailmas on lausa üllatav, et kõike seda ja rohkemgi veel suutis ka saaga noorim võsuke, pealtnäha lihtsalt üks tempokas ja hästi tehtud ulmeseiklus ning küllap ka sellisena nauditav vaatamine. Armageddon on läilade heroismifilmide ebaaustusväärne esinumber ja Star Trek XI avakaadrid ei tõota ses mõttes midagi head, aga õnneks saab Abrams läila heroismiga kiiresti ühele poole ja edasi läheb film aina paremaks. Või kas ikka läheb?
Vana Star Trek lakkas olemast mõtlemapanev ja provotseeriv juba Voyageri päevil, üheksakümnendate teises pooles. Pärast seda on see kuulsusrikas fenomen üha rohkem maha käinud, stsenaariumid on läinud aina standardsemaks ja mis tahes üllatusmomendi esinemine ise oli juba paras üllatus. Paratamatult olid autorid vangis enam kui 40 aasta jooksul jutustatud sadade lugude kaanonis, mis annab kokku aastatuhandete pikkuse väljamõeldud ajaloo, mille faktitäpsusest kinnipidamist arvukas fännide armee kõigilt Star Treki autoritelt kiivalt eeldab.
Just see on koht, kus Abramsi ja tema meeskonna julgus ja jultumus lööb hinge kinni ja paneb pea pööritama. Uus Star Trek ei kommenteeri ühiskonnaprobleeme, ei lahka igavikulisi filosoofilisi dilemmasid, ei arvusta kaasaja kultuuri. Uus Star Trek läheb Star Treki enda aluste kallale, lähtudes põhimõttest, et kui kaanon on hakanud loovust lämmatama, tuleb kaanonit muuta.
Olles vähem kui tunni aja eest kinost välja astunud, ei oska ma veel sugugi öelda, mida see film tähendab mu riiulis olevatele DVD-plaatidele salvestatud ja raamatutesse kirjutatud lugude jaoks. Mingis mõttes tundub nende tähtsus nüüd väiksem ja kuskil pakitseb kurbus lugude pärast, mida oleks veel võinud selles ajaloos jutustada. Teisalt, olles üritanud piiluda kogu selle karusselli käivitaja, Gene Roddenberry mõttemaailma, tundub mulle, et ta oleks Abramsi filmi lahenduskäigu rõõmuga heaks kiitnud. Galaktika Suur Lind oli kindlasti avatud meelega mõtleja, kelle peamine huvi oli jutustada häid lugusid, mitte ajada näpuga kaanonis järge, ning seda tuuma näib Abrams olevat tabanud täpsemini kui Rick Berman – kelle teened sarja elushoidmisel ja edasiviimisel ligi kahekümne aasta jooksul on siiski vaieldamatud.
Suurt publikut silmas pidades on paratamatu, et inimesed tahavad näha tuttavaid tegelasi, mitte liikuda saja aasta haaval üha kaugemale Star Treki maailma tulevikku, mida ehk vaid vähesed pühendunud oskaks nautida. Uus Star Trek on rihitud just sellele esimesele ootusele ning tekitab leidliku lükkega võimaluse Kirki, Spocki, McCoy ja teiste lugusid värske nurga alt uuesti alustada, natuke teisiti rääkida, viia kogu Star Trek julgelt vastu uutele tundmatutele maailmadele, kus ükski trekifänn veel kunagi pole käinud.
Lihtsalt Star Treki filmina võib Abramsi teose üle mõneski kohas nuriseda. Ajas rändamise lugudel on alati kaks otsa. Ühelt poolt annavad nad autoritele rohkem vabadust, teisalt mõjuvad kergema vastupanu teed minekuna, kuigi paremat lahendust Star Trekile värskenduskuuri tegemiseks oleks samuti raske pakkuda. Visuaali poolelt tahaks norida selle üle, et romuluslased võiks ju olla siiski ekraanil äratuntavad. Isegi vaatamata aastakümnete pikkusele masendusele, mille lõpul me neid siin kohtame, on raske uskuda, et kogu nende kultuur ja esteetikataju rõivastuses ja kosmoselaevaehituses on nii kiiresti ja nii täielikult muutunud. Lisaks poleks olnud mingit vajadust pikkida filmi suvalistesse kohtadesse veidra välimusega võõrplaneetlasi, kelle ainus funktsioon näib olevat vaatajale meelde tuletada, et ta on kunagi näinud kellegi George’i filmi, mille pealkirja esimene sõna on samuti Star. Aga need on pisiasjad.
Seevastu ei ole pisiasi see, kuidas meie ette ilmub Enterprise’i noorendatud meeskond. Kirki, Spocki ja McCoy omavaheline keemia koos selle kolmiku ümber tiirleva seltskonnaga andis originaal-trekile oma lihtsuses võluva, humoorika ja südamliku tuuma. Kõike muud kõrvale jättes oli see lugu kolme väga erineva mehe sõprusest, mille uuesti esile manamine oli kahtlemata Abramsi filmi õnnestumise või ebaõnnestumise kõige tähtsam tingimus.
Siinkirjutajale tundub, et see tingimus sai täidetud. Vähemalt mina jäin neid tegelasi uskuma ja ma tahan neid veel kohata. Tegelikult olen isegi natuke elevil, et ka meie põlvkonnal on võimalus näha värskeid lugusid selle kolmiku tegemistest. Peaasi on neid lugusid nüüd ka jutustada. Abrams, Orci ja Kurtzman on sooritanud Star Treki kallal tõelise Gordioni sõlme võtte ning sellega loodud võimaluste kasutamata jätmine oleks uskumatult lugupidamatu Gene Roddenberry ja kõigi teiste suhtes, kes viimase 43 aasta jooksul on Star Treki kirjutanud, lavastanud, filminud ja nautinud.
