Filmiblogi

In Bruges
Martin McDonagh
(11.04.2009, Videoplanet)

Ja nii oligi – kolm kuud mitte ühtegi filmi, vähemalt mitte ühtegi mainimisväärset, isegi õnnetust telekast mitte. Ent kogemata Videoplanetis kolades tabas silm pealkirja, mida olin sügisel pikka aega Tartu kinokavadest leida lootnud, paraku tulutult. Filmi Palgamõrvarid Brügges tutvustus oli kõlanud paljutõotavalt ja, tõesti, tegu on vaatamist väärt tükiga.

Filmi algusest ei kulu palju aega tõdemuseni, et meie ees on Tarantino ja Lynchi aja film. Ometi pole see paljas matkimine ega iirlaste versioon Pulp Fictionist. Muidugi, huumor on must, tegelaskujud piisavalt visandlikud, et nende olemuse väljanuputamine ülearu aega ei kulutaks, aga samas piisavalt inimlikud, et oma süngest professioonist hoolimata meile korda minna. Absurdi on doseeritud parajalt, et mitte vaatajat kaotada, ja süžee ise on piisavalt paljude õnnetutest ja tobedatest juhustest sõltuma pandud pööretega, et olla huviga jälgitav, kuigi lõpplahendused on teatud hetkest etteaimatavad. Siiski on see film sarmikam kui enamik Hollywoodi toodangust ja vähemalt eurooplase jaoks südantsoojendavalt kodune, muu hulgas ka tänu võimalusele koos autoritega häbitult ameeriklaste üle naerda.

See on pigem kerge äratundva muheluse ja leebe iroonia film kui kõhtukrambitav komöödia, aga ometi on siin-seal paar lausekest ja nüanssi välja mängitud täpselt nii peenetundeliselt ja vaoshoitult, et tulemus on pööraselt lõbus. Väga heas mõttes situatsioonide komöödia, mida kiiduväärse maitsekusega on raamistatud ohtra tragöödiaga. Kõik on tasakaalus, ka valged ja mustad toonid näitlejate mängus. Visandlikust karakteriseeringust hoolimata ei ole siin üheplaanilisi tegelasi, vähemalt mitte põhiseltskonnas. Ja eraldi kummardus Clémence Poésy suunas selle eest, et ta on mananud ekraanile võrratult vahva isepäise-armsa naistegelase, kes vähemalt siinkirjutajas tekitas samasuguse helge meeleolu nagu omal ajal printsess Leia. Ja see, peab tunnistama, ei ole igapäevane tunne.