Обитаемый остров
Fjodor Bondatšuk
(13.01.2009, Cinamon 22:15)
Minu tutvus Maksim Kammereriga algas tubli kakskümmend aastat tagasi ajakirja Pioneer veergudel jutustusest “Põrnikas sipelgapesas”, mis oli ühtaegu natuke õudne ja samas tohutult põnev. Mingil hetkel järgnes raamat “Tagasitulek”, mis äratas mus esmakordselt vaimustuse selle üle, et mu ees pole ainult üks raamat, vaid terve maailm. Väga vähesed asjad on hiljem ületanud seda joovastust, kui mõistsin, et Genka Komov, Gorbovski, Kammerer ja Sikorski tegutsevad kõik ühes ja samas universumis. See oli jalustrabav, ma sain avastada sama maailma sees uusi maailmu alati teadmises, et lugu ei lõpe raamatu viimase leheküljega. Tagantjärele on selge, et siit viis suhteliselt sirge tee edasi Star Trekini, mille universumi sarnasus Strugatskite Keskpäevamaailmaga on kohati päris rabav. Aga teeotsa kättenäitajad ise jäid vahepeal unustusse, nii et mul mingil kombel õnnestus maha magada kogu Kammereri triloogia ilmumine eesti keeles.
Sellest hoolimata ei saa ma suhtuda Asustatud saarde kui järjekordsesse filmi. Rohkem on see kohtumine vana tuttavaga, millega kaasneb mõistagi väike hirm ega filmitegijate kujutlusmaailm minu omast sootuks erinevaid radu ei käi. Kuni loo endaga pole ülemäära meelevaldselt ümber käidud – õnneks ei ole -, saavad oluliseks näiteks hoopis sellised nüansid, kas Maksim käitub usutava 22. sajandi inimesena, kuidas on kujutatud pealasi või kuivõrd pakub film vihjeid elukorraldusele planeedil Maa (“Tagasituleku” heakorrastatud planeet on, tundub, jäänud mu ideaalmaailmaks, olgu ta peale teostamatu).
Hea meel on tõdeda, et Bondartšuki film ei vea alt. Muidugi on sinna sisse pandud raha igast kaadrist näha, mis tagab Strugatskite ainetel tehtud filmi kohta harjumatu – aga meeldiva – visuaalse nauditavuse. Pilt ei ole küll puhas ega ülev, pigem räpane ja masendav, kuid see maailm on pildiliselt usutav. Filmi Sarakši samaaegne tuttavlikkus ja kummastavus tuleb ekraanilt hästi saali kohale. Tegelased käituvad nagu tavalised maised lurjused, aga alati on kaadris detaile, mis ei lase unustada, et sündmused toimuvad kuskil mujal, ebamaises keskkonnas.
Maksim ise on esmapilgul hirmuäratavalt rõõsa ja rõõmus, nii et temaga on raske samastuda, kuid järele mõeldes kuidagi teisiti see ei saakski olla. Maksim on füüsilise ja vaimse arengu poolest meist, vaatajatest, märksa kaugemal kui Sarakši enda asukad. Ta peabki mõjuma võõralt. Ta liigub läbi selle tundmatu maailma hämmastava kergusega, võtmata pealtnäha ka kõige rängemaid läbielamisi ülearu tõsiselt, mis võiks ehk tunduda väheusutav, aga ei ole seda ometi, sest esiteks on see tema jaoks ju laste, väljakujunemata inimeste maailm, kellele ei saa rumalust ülemäära pahaks panna, progressorite praktikas on igasuguseid asju ette tulnud, millest Maksimgi kindlasti kuulnud on, ja teiseks on see ikkagi võõras planeet, oleks imelik, kui ta isegi oma kõrgemalt arenenud moraalitajuga selle käekäigust sama palju hooliks kui kodusest Maast.
Ometi, millimeeterhaaval näib Maksimi naeratus filmi lõpupoole kitsamaks tõmbuvat, sest laste pidevate üleannetuste korral lõpeb ükskord ka kõige heatahtlikuma vanema kannatus. Boriss Strugatski on öelnud, et romaani “Asustatud saar” idee oli lihtne – kirjutada seikluslik lugu noore tuulepea küpsemisest kokkupuutes elu karmi reaalsusega. Bondartšuki filmi esimene osa küll veel selleni ei jõua, aga algus on tehtud ja kurss näib olevat võetud õiges suunas.
