The Day the Earth Stood Still
Scott Derrickson
(06.01.2009, Cinamon 21:15)
Esimene film pärast PÖFFi, tagasi Hollywoodi juurde, osutus ökofanaatiku ja ameerikavihkaja märjaks unenäoks. Eks ole ju nauditav näha, kuidas USA valitsus ja sõjavägi vahelduseks ka kolki saavad ning kuidas ükskord ometi märkab mõni filmitegija vihjata, et loomad meie planeediga inimestest märksa arukamalt ümber oskavad käia. Žanrinimetus ulmefilm ja Keanu Reeves olid ehk mõeldud meelitama veidi teistsugust publikut – mis, nagu siinkirjutaja näitest nähtub, õnnestuski -, aga ülearu mõtlemapaneva, liigselt elamusliku ega põnevalt tulevikku vaatava linatükiga siiski tegemist polnud.
50ndate originaalversiooni polnud ma küll näinud, mis on muidugi mu enda viga, ent sellegipoolest ei oleks ehk maksnud filmi ainsat olulisemat süžeepööret ametlikes tutvustustes ära rääkida. Või oleks ka maksnud, kui filmis olnuks veel varuks mõni üllatus. Seda aga ei tulnud. Filmi eel näidatud Monsters vs Aliensi treileri lause: “tulnukad maanduvad ainult Ameerikas” osutus juhuse tahtel eriti tabavaks, kui vaid mõne minuti pärast tõepoolest maandus järjekordne kosmosekera keset New Yorki. Tõe huvides mainigem siiski, et ÜRO peakorteri asukohalinna valik oli ehk antud juhul isegi põhjendatud, veidi väiksemad kerad olid pandud maanduma ka mujale maailma ning mõneks sekundiks näidati isegi Londonit ja Vladimir Putinit. Loomulikult oli olemas vihje religioonile, et lugu tunduks sügavamõttelisem, kuigi ei olnud ju vaja tingimata lasta võrdlust Noa laevaga ekraanil välja purtsatada. Arukas vaataja saab niigi aru.
Eelnevast on ehk ilmne, et keskenduda sellele, MILLEST film rääkis, pole erilist mõtet ning huvitavam on pigem see, KUIDAS seda lugu meile audiovisuaalselt esitati. Siin ei saa efektimeistritele suurt midagi ette heita. Battlestar Galactica tegelaste kombel silmade kohal punast tulukest jooksutav robot oli meeldivalt aukartustäratav, nagu ka mehaaniliste kimalaste parv. Keanu Reeves oli tulnukale sobivalt tuim, ning tüütu lapstegelane oli väga veenvalt närvidele käiv, ka saalisistuja jaoks, nii et õnnestunud rollisooritus, tegelikult ka.
Omad momendid niisiis selle enam-vähem kahe tunni jooksul olid, kuid valitud teema olulisusele ja esituse mastaapsusele vaatamata on väheusutav, et mõni kinokülastaja selle konkreetse filmi mõjul jätab järgmisel päeval autoga sõitmata või ebameeldival kolleegil näo täis sõimamata. Millest on kahju.
