Filmiblogi

R
Michael Noer, Tobias Lindholm
(27.11.2010, Cinamon 19:00)

Ma ei ole kindel, et seda filmi oli maailmale tingimata vaja, võib-olla taanlastele endile. Et näha taas kord, kuidas eranditult kõik tegelased on pahad, kuidas uustulnuk vangimajas peldikukoristajast tegijaks tõuseb ja uuesti põrmu vajub, kuidas usk Jumalasse lõpuks ühe päti peas moraalse lambikese põlema lööb ja kuidas see kohe ära karistatakse. See viimane osa ei olnud mu meelest ka eriti veenvalt kirjutatud ja jättis pigem mulje, et mingisuguse poliitika huvides oli vaja parasjagu näidata filmi kõige positiivsema tegelasena moslemit ja seda, et ka islamiusus leidub kõrgemaid kõlbelisi väärtusi. Mis on tegelikult täiesti õige, aga siin mõjus kunstlikult, sest peale ühe põgusa vestluse ei loodud sellele otsusele rohkem mingit tausta.

Teostuslikult natukene huvitav oli see, kuidas peategelaseks olemise ja kõlbeliste valikute tegija teatepulk filmi viimasel kolmandikul ühelt karakterilt teisele üle läks. Ilma et selle ümber eriliselt trummi oleks löödud; tundega, et vanglas nii lihtsalt asjad käivadki. Plusspoolele jääb ka see, et tutvustustes lubatud realismi saavutamise nimel olid tegijad kõvasti vaeva näinud ja tulemus on saanud usutav. Kahju ainult, et seda esmaklassiliselt teostatud vormi täitma mõeldud lugu ise jäi keskpäraseks.

Banksy: Exit Through the Gift Shop
Banksy
(26.11.2010, Cinamon 22:00)

Esimene tekkinud küsimus: kuidas sündis filmi eestikeelne pealkiri? Selle taga näib olevat üsna huvitav mõttekäik, mis heidab valgust tõlkimise keerukusele üldiselt. “Väljapääs meenekaupluse kaudu” ei ole eestikeelses kultuuriruumis märgiline väljend. Eks meilgi üritatakse kunsti- ja muudel väljapanekutel külastaja taskust raha kätte saada, aga seda enamasti siiski paari kraadi võrra sündsamal ja inimesele valikuvõimalusi jätvamal moel. Samas ei ole ka “elevant toas” üldtuntud väljend, millest igaüks silmapilk aru saaks, pigem ikka inglise keelest üle tulemas olev uuskeelend. Seega on siis eestikeelsesse pealkirja kokku pandud laenväljend ja jupike oma algsed konnotatsioonid kaotanud originaalpealkirjast ning saadud sõnapaar tekitab igasugu huvitavaid seoseid, eriti selle filmi kontekstis. Seda enam, et filmis on elus elevant toas ka tõepoolest näha, ja seisab seal üle maalituna kõige ehedamas ingliskeelse kultuuriruumi tähenduses.

Film ise on täitsa lobe vaatamine, olgu ta siis ehe või mitte nii ehe dokumentalistika. Minule, kes ma kunstikauge tegelasena Banksy’st midagi kuulnud polnud, suudeti igal juhul mulje jätta, et Banksy on tegija, mis siis et ta seal vaid kõrvaltegelasena üles astub. Peakangelasest filmimees ja algaja tänavakunstnik ise on vaieldamatult meeldejääv ja meelt lahutav tüüp, kelle seltskonda küllap enamik meist naudiks, mõned ehk küll seljataga imestades, kust taolised veidrikud tulevad. Igal juhul täidab ta oma ülesande eeskujulikult ja aitab vaatajal mõnuga kunstisnobistidest haibiostjate üle irvitada. Ma ei nimetaks nähtut küll lausa filmielamuseks selles tähenduses, et see oleks mind kuidagi liigutanud, aga mulle meeldib filmitegijate ellusuhtumine ja samal lainepikkusel olijatega koos veedetud ajast ei ole kunagi kahju. Ja tunnuslaul Tonight the Streets Are Ours läheb kindlalt pleilisti.

Пропавший без вести
Anna Fentšenko
(25.11.2010, Cinamon 19:30)

Üks vana ladina tarkusetera ütleb, et “soovijat saatus juhib, mittesoovijat lohistab järel”. Kadunud mees on mõnes mõttes selle ütluse täpne illustratsioon. On kurb paratamatus, et keegi meist ei saa jääda tihti mõttetuna näivate olmeseikade suhtes lõpuni passiivseks. Arved vajavad maksmist ning postkasti ummistavaid kirju oleks vahetevahel mõistlik avada, et mitte leida ühel päeval eest mõnd ebameeldivat üllatust. Filmi autorid kruvivad ühe taolise olukorra äärmuseni ja keeravad vindi ka peale, aga üsna hirmuäratav on tõdeda, et bürokraatlik süsteem võiks põhimõtteliselt ka päriselus mõne inimese, kes ei vaevu igapäevase tühja-tähjaga tegelema, samal kombel hammasrataste vahele jätta.

Ent riigiorganite asjaajamise absurdsus, räämas sisehoovide nukker reaalsus, mõned pisarateni jaburad seigad ja seletuseta jäävad situatsioonid on vaid selle kinopildi õhem väliskiht. Kuskil sellest allpool on peidus hulk mõistatusi inimhinge kohta. Mida arvata inimesest, kes ei järgi standardseid käitumismudeleid? Kas peaksime talle tema üksinduse pärast kaasa tundma või hoopis kadestama tema meelekindlust ise oma elu kujundamisel, sõltumata kõigest välisest? Mis on üldse peategelase väärtushinnangud, unistused, elufilosoofia? Mis talle korda läheb? Kellest ta hoolib? Film ei anna neile küsimustele vastuste algetki. See ei paku vaatajale pisematki toetuspunkti, mille najal saaks kangelasse kuidagi suhtuma hakata. Seesama kuristik, mis lahutab peategelast teda ümbritsevatest inimestest, jääb lõpuni püsima ka tema ja kinopubliku vahele.

Režissööri kasutatud tehnilised võtted on nauditava osavusega pandud sellesama inimliku kontakti puudumise teema teenistusse. Üsna filmi alguses käib kaamera eest läbi seltskond, kes, nagu hiljem selgub, ei oma mingisugust tähtsust ja kellest me praktiliselt midagi teada ei saa. Korraks vilksatab üks juhuslik eestlane ja kaob siis teistesse mingit jälge jätmata. Need on meie jaoks võõrad tegelased, ometi pakutakse neid ohtralt suurtes plaanides, justkui oleks nende jutus või kõnealustes sündmustes midagi pööraselt tähtsat. Aga ei ole. Kaamera näib nägevat kurja vaeva, et tabada inimest, kes parasjagu kõneleb, aga leiab enamasti hoopis mõne teise näolapi. Tekib efekt, mis võõrandab ekraanile manatava pildirea vaatajast üsna sarnaselt sellega, kuidas loo tegelased üksteises inimest üles ei leia.

Mõnes teises filmis võiks sündmuste käigus lõpuks tekkiv veider reisiseltskond, kes põgeneb ei tea mille eest ei tea kuhu, saada selleks jõuks, mis peategelase inimeste maailma tagasi toob. Aga mitte siin. Film lõpeb, elu jätkub, ühe mehe ühiskonnast ära endassetõmbumine on lõpule jõudnud. Ja ikkagi ei tea me, kas tuleks talle kaasa tunda või teda kadestada.

Castaway on the Moon
Lee Hey-jun
(30.11.2009, Athena 20:00)

Hea ideega filmi on alati lust vaadata. Eriti kui see hellitab vaatajat nagu ahjusoe õunakook pühapäeva hommikul. Merehädaline on just selline film oma kaasaelamapanevalt ebatäiuslike tegelastega, kindla peale minevate naerutamisvõtetega, ajurakke virgena hoidvate kihtidega ning üldise sooja suhtumisega nii ekraanil askeldajatesse kui ekraani ees istujatesse. Vaatajalt ei nõuta liigset pingutust, talle pakutakse ehedat meelelahutust. Ta võib ennast mõnusalt kerra tõmmata ning lasta naerul ja pisaratel tulla just neil hetkedel, kus need on tulema mõeldud. Sündmused jooksevad lobedalt, tempo on paras ning kaamera ja montaaž leiavad eksimatult üles võbeleva huule, kõneka linnapanoraami või muheda vaatenurga – täpselt siis kui vaja.

Tõsi, suur tükk sellest filmist on juba olnud ning esimese kümnekonna minuti jooksul oli mul kahtlusi, kas autorid suudavad vaatajat kaheks tunniks köita Korea versiooniga robinsoni rolli sattunud Tom Hanksist. Pole kahtlust, et suur osa Merehädalise meelelahutusmängust käib ilmselt taotluslikult täpselt samadel nootidel nagu selles kümnekonna aasta taguses ameeriklaste eeposes. Aga selles pole otseselt midagi halba, sest linnainimese paiskamine stiihiate kätte näib endiselt pakkuvat töökindlat naljamaterjali ning jätab õpetlik-manitseva mulje veel pealekauba, otsekui oleks inimese loodusest võõrandumine automaatselt midagi pahelist.

Õnneks ei ole see siiski lihtne robinsonilugu ja õnneks ei ole meessoost merehädaline üldse selle filmi peategelane. Tegelikult ei ole seda ka sotsiofoobist tütarlaps, vaid nad mõlemad kahepeale kokku. Sest nende meetodid on küll erinevad, aga päris maailmast põgenemise poolest on nad sarnased nagu veetilgad. Ja natuke hirmutavalt sarnased ka saalisistujaga. Nii on see vägagi meie aja ja meie maailma film. Tänuväärselt siiski mitte vinguv ega pahandav, pigem peegeldav. Ja ega see peegelpilt väikestele iluvigadele vaatamata nii hirmus polegi.

Jerusalema
Ralph Ziman
(28.11.2009, Cinamon 22:45)

Ma ei tea, kas kuskil on olemas õpik “Kuidas teha maffiafilmi”, aga tõsi näib olevat, et neist filmidest kipuvad läbi käima ühed ja samad elemendid – ohtralt verd, kõikvõimalikke püsse-püstoleid, ebaolulisi ihu paljastavaid taustanaisi, lõppematul hulgal narkootikume ja sularaha, aga lisaks ka peategelase filosoofilised lööklaused, muretsev usklik ema, sõprus, reetmine, kättemaks. Jeruusalemm ei ole erand. Tegelikult on see üsna sirgjooneline film. Poisist sirgub mees. Idealistist kasvab küünik. Noorest tarkpeast võrsub osav manipulaator.

Filmi suurim lisaväärtus on tema tegevuspaik. Lõuna-Aafrika Vabariik on siinkandis veel küllaltki tundmatu kant. Umbes samal ajal kui meie siin oma riiki taastasime, muutus ühiskonnakorraldus ka Aafrika lõunatipus. Ning sulidele ja õnneküttidele tähendab ühiskondlik pööre alati puhast raha. See kontekst annab meile tavalise maffiafilmi elementidega kinotüki, mis võimaldab piiluda selle maailmanurga ainulaadsesse kultuuride kokkukeedukatlasse, ning eriti näha heaolulõhet meie ja muu maailma vahel otsekui näitliku õppevahendina kõrvuti ühes ja samas riigis, ühes ja samas linnas. Sellele maksab mõelda, eriti suvel jalgpallilahingute juurde pakutavaid klantsitud pilte vaadates.

Cold Souls
Sophie Barthes
(27.11.2009, Cinamon 19:30)

Kui vaatad filmi, mille põhiintriig seisneb selles, et New Yorgis viibiva peategelase hing asub parasjagu Peterburis, tekib paratamatult küsimus mida-mida? Mis asi see seal Peterburis toimetab? Ja kas sellest üldse on mõtet filmi teha? On see piisavalt huvitav? Kas asjaolu, et kangelasest on antud juhul lahutatud hing, teeb selle filmi kuidagi olulisemaks kui tema ilmajätmine näiteks maitsemeelest, värvitajust või arvutamisoskusest. Eriti kui me nende viimaste puhul vähemalt aimame, millest me nendeta ilma jääks, aga hingega/hingeta on keerulisem.

Sophie Barthesi nägemus ütleb, et ega me hingest vabanedes suurt midagi ei kaotakski. Hingeta inimene paistab küll teiste tunnete suhtes osavõtmatum, matsutab valjult, ta nahk muutub karedaks ja ta ei suudab enam tabada inimpsühholoogia varjundeid. Aga taolisi isendeid liigub meie seas küllaga. On teisi teooriaid, mille kohaselt peaks hingeta jäänud inimene jalamaid surnult maha kukkuma, aga antud film kindlasti sellesse koolkonda ei kuulu. Barthesi järgi paistab hing olevat pigem miski, mis on taktitunde ja empaatiavõime allikaks. Ehk sisaldab see ka aastatega omandatud ühiskondlikke käitumisnorme ja püüdu teiste inimeste ootustele vastata. Hingehaigus ehk polegi siis muud kui inimese segadus selle üle, kes on ta ise ja kellena teised teda näevad. Võib-olla selle all meie näitlejast peategelane ja teised filmi sõna otseses mõttes hingi hoiule võtva hingehoiufirma kliendid kannatavadki. Igal juhul on selge, et kui hinge saab kikerhernesse kängitseda ja purki pista, pole seda Jumala järel religioosses ja muidu vaimukultuuris ehk tähtsuselt teise mõiste kohta just palju. See on peaaegu tõesti taandatud võrdsele pulgale nägemise, haistmise ja muude meeltega – ilma nendeta on elu vaesem, aga täiesti võimalik.

Omaette küsimus on, kas hinge kehast eraldamine kui protseduur on üldse mõeldav. Muidugi ei ole see siin mingi teaduslik dokumentalistika ja autori huvi on mujal, kuid ometi ei oleks see film saanud sündida mõtteviisita, et hing ja ehk ka mõned muud vaimsed omadused on inimeses otsekui arvutitarkvara, mida saab kopeerida, kustutada, teisaldada. Joss Whedoni noorelt surmale määratud telesari Dollhouse tegeleb väga sarnase teemaga, ehkki küll kerglasemas ja seikluslikumas võtmes, nii et inimese ajukäärude vahele pugemine näib filmi- ja telekunstnikke praegusel ajal üldiselt intrigeerivat. Ise olen küll kahtlev, kas inimese isiksus või hing saaks eksisteerida ilma selle konkreetse ajurakkude konfiguratsiooni ja kehakeemiata, mille sees ta on sündinud ja elukogemust omandanud. Aga, nagu öeldud, hingeteaduse tehnoloogilised rakendused ei ole selle filmi teema.

Eelnev arutelu näitab vahest piisavalt, et päris tühine või tarbetu see film ei ole. Muidugi on see mingis mõttes taas lugu Timm Thalerist, kes siis esineb keskealise veidi räsitud habemiku kujul, ja intrigeerivale teemapüstitusele vaatamata pole tegu tohutult originaalse teosega. Ometi on pildireas päris palju sümpaatseid hetki, mis lubavad arvata kinos veedetud 101 minutit asja ette läinuks. Paul Giamatti mängib ameerika, vene ja olematu hinge erinevusi mõõdukalt ja ainult nüanssides, aga tänu sellele on jälgimine huvitavam, kui see oleks ülemäära värvika esituse korral. Sekka pudeneb paar leebet huumorihetke. Päris kõva plusspunkt tuleb sellegi eest, et peaaegu kõik venelastest tegelased räägivad peaaegu aktsendivaba vene keelt (ja vene keele oskusest on selle filmi vaatamisel päris palju kasu).